Eellugu

Käsitledes ükskõik millise teadusharu, kutsetegevuse või ühenduse ajalugu, on lausa akadeemiliseks kombeks pöörduda juurte juurde. Rääkides suhtlemistreeningust, võiksime ju alustada traditsiooniliselt Antiik-Kreeka retoorikalätetest, kuid hoidmaks kokku tähekohti ja baite, on mõistlik rääkida siiski 20. sajandi lõpupoolest Eestis.
Nii mõnedki 19 70ndatel aastatel kirjutatud käitumist puudutavad artiklid käsitlesid videotagasiside kasutamist suhtlemisoskuste arendamisel.
1978. aastal moodustati Tallinna Pedagoogilises Instituudis (praegune Tallinna Ülikool) uurimisgrupp, kus tegutsesid Henn Mikkin, Ellen Alling, Marina Meigas, Ülle Eikla. Uurimisgrupi eestvedamisel alustati 1980. aastal TPedI juures toimunud seminaridel videotreenerite väljaõpetamisega.
Sellele järgnes sama grupi poolsed kohtumised ja koostöö psühhoterapeutidega. Ühelt poolt tõi see videotreeningusse psühhoterapeutilise dimensiooni, teiselt poolt kutsus esile ka kriitilisi väljaastumisi (eriti 1982.a. samaaegselt videotreeningu ja Leedust pärit psühhoteraapia vastu).
Treenerite koolitamine Eestis jätkus: 1983.a. treeneritele väljastpoolt Eestit, 1984. aastal EPA tellimusel, 1990-1992 taas TPedI juures, 1997-1998 SELF II juures, 2001-2002 MTÜ Iseseisvad Konsultandid käe all.
1985. aastast on pärit esimene nn treeneri litsents, mis anti peale superviiseeritud treeningut Ülle Eiklale. Seejärel said litsentsi umbes 10 Eesti psühholoogi ja 7-8 treenerit Venemaalt ja Leedust.
1986. aasta seostub ühest küljest videotreeningu kui meetodi kahtluse alla panemise ja seejärel selle kasutamise piiramisega Tartu Riiklikus Ülikkoolis (praegu Tartu Ülikkol) ja teisest küljest videotreeningute algusega Juhtimise Kõrgemas Koolis Tartus.
Aastatel 1988 ja 1989 viivad Eesti treenerid läbi suhtlemistreeninguid ka soomlastele, bulgaarlastele, mongolitele.
1990ndad aastad on seotud muutusega maailmapildis ka suhtlemistreeningu tasemel, nimelt hierarhiline maailmapilt asendus võrgustiku-maailmapildiga